Aare sessioon on kolmest parim, sest ta teeb kolm asja, mida uurimused järjekindlalt toetavad: ta diagnoosib enne õpetamist ja leiab tegelikud väärarusaamad (võrdusmärk kui käsklus; "väiksemast ei saa lahutada"), ta töötab õpilase enesepildiga ("auk on koht, mitte omadus") ja ta õpetab metakognitiivse tööriista (kolm eneseküsimust, kontroll asendamise teel). Need jäävad neljandasse versiooni alles.
Aga range õpiteaduste pilguga on tal kuus nõrkust. Esiteks rääkimissuhe: Aare peab pikki monolooge ("nelikümmend aastat...", vundamendi-metafoor), samas kui juhendamisuuringud (Chi self-explanation effect; Bloomi-järgse tutoring-kirjanduse metaanalüüsid) näitavad, et õppimine toimub siis, kui õpilane ise verbaliseerib — tark tutor räägib vähem, mitte paremini. Teiseks on "ma ei tea" KEELAMINE väline reegel; püsivam on kujundada asendusharjumus kogemuse kaudu, nii et "ma ei tea veel, aga ma tean, et..." tuleb õpilase enda suust. Kolmandaks on kõik metafoorid (mask, kaal, termomeeter) tutori omad; personaliseerimine õpilase enda huvialast tõstab nii motivatsiooni kui ka ülekannet — parim pilt on see, mille õpilane ise valib. Neljandaks ei tegele Aare enesekindluse kalibreerimisega: Metcalfe'i hüperkorrektsiooniuuringud näitavad, et kõige ohtlikumad ja ühtlasi kõige väärtuslikumad on vead, milles õpilane on VÄGA kindel — need tuleb spetsiaalselt üles otsida (kindlushinnangud iga vastuse juurde) ja nende parandus jääb kõige paremini meelde. Viiendaks on kodutöö drill ilma tagasisidesilmuseta: kümme tehet arvureaga on parem kui kakskümmend võrrandit, aga SoTA-praktika on lühike hajutatud harjutamine (spacing), väljakaevamisharjutus (retrieval practice — tühi leht, mitte ülelugemine) ja iseseisev kontrollisilmus koos nähtava progressiga. Kuuendaks jätab Aare süsteemi kõrvale: ta ei tegele ärevuse füsioloogiaga (Beilocki ja Ramireze "worry-dump" ja erutuse ümbertõlgendamine on odavad ja testitud võtted) ega ehita silda aineõpetajani (järelevastamine kui lähedale toodud eduelamus — high-dosage-tutoring programmide standardpraktika). Lisaks: Aare otsustab kolme nädala plaani üksi; agentsus — õpilase enda sõnastatud eesmärk ja tema tehtud valikud — on üks tugevamaid motivatsioonihoobasid, mis üldse olemas on.
Versioon 4 hoiab seega Aare selgroo (diagnostika → väärarusaamad → identiteet → metakognitsioon) ja lisab: õpilase sõnastatud eesmärgi mõõdupuuna, kindlushinnangutega diagnostika, õpilase enda valitud metafoori, tahtliku veaga näidislahenduse (õpilane kohtunikuna), eksplitsiitselt taandatava toestuse ("mina küsin → sina küsid valjusti → sina küsid peas"), raskusastme valiku andmise õpilasele, tühja lehe väljakaevamisharjutuse, kuueminutilise päevaprotokolli koos progressitabeliga, ärevustehnikad ja silla aineõpetajani. Ja üks nähtav vormiline erinevus: tutori repliigid on lühemad kui õpilase omad — sessiooni lõpupoole peaaegu ainult küsimused.